Akizuki... ja veel üksteist kuudSander Kingsepp08.05.2012

Kahe maailmasõja vahel tegi pommituslennukite areng järsu hüppe, nii et nüüd suutsid nad rünnata ka maismaast kaugel merel asuvaid sihtmärke. Iga mereriik reageeris sellele hädaohule erinevalt, kuid kõikjal asuti ehitama uusi laevu, mille põhiliseks ülesandeks sai võitlus lennukitega.

Esimene sedasorti laev valmis Suurbritannias, kus 1937. aastal pandi maha Dido-tüüpi õhutõrjeristleja kiil. Dido põhiline relvastus koosnes kaheksast 133 mm universaalkahurist neljas kaheraudses pöördtornis. Järgmisena valminud USA Atlanta-tüüpi ristlejatel, mille veeväljasurve (7400 tonni) ületas Dido oma ligi 500 tonni võrra, oli juba kuusteist 127 mm kahurit. Paberil tundus ameeriklaste lahendus lausa ideaalsena, sest Atlanta võis ükskõik millisest suunast lähenevat lennukit tulistada vähemalt kuuest rauast korraga. Samas oli nii Didol kui Atlantal peakaliibri jaoks ainult kaks tulejuhtimisseadet ja suuremat arvu lennukeid polnud kumbki võimeline üheaegselt sihikule võtma.
Õhutõrjeristlejate ülejäänud puudused selgusid juba Teise maailmasõja käigus mitmete kurbade kogemuste hinnaga. Suurema kiiruse saavutamiseks jäeti nende soomus reeglina õhemaks kui tavaristlejatel ning lahingus pealveelaevadega polnud tagasihoidlikku kaliibrit kandvad Didod ja Atlantad võimelised enda eest seisma. Terava keelega britid ristisid oma variandi just sel põhjusel „pappristlejaks”.

Lennukikandjate kaitseks mõeldud hävitaja
Teisel pool maakera, Jaapanis, oli samale probleemile lähenetud hoopis teistsuguse nurga alt. 1938. aasta aprillis korraldas ühendlaevastiku peastaap Tokyos salajase nõupidamise, kus töötati välja nõuded uut tüüpi õhutõrjelaeva jaoks. Niisuguse laeva ülesandeks pidi olema lennukikandjate kaitsmine sel ajal, kui nende lennukid tegutseda ei saa. Üsna kiiresti jõuti järeldusele, et selleks sobib kõige paremini võimsa õhutõrjerelvastusega hävitaja, mis oli ristlejaga võrreldes odavam ja samas manööverdusvõimelisem. Vastav projekt telliti kaptenleitnant Motoyoshi Horilt (1910–1984), kes varem oli kaasa löönud Fubuki- ja Kagero-tüüpi hävitajate projekteerimises.
Kõigile Jaapani laevastiku hävitajatele anti tol ajal reeglina loodusest inspireeritud nimed ning sama traditsiooni jätkas ka uue tüübi esimene alus Akizuki, mis tõlkes tähendab Sügiskuud. Tema relvastus koosnes 100 mm seniitkahuritest tüüp 98, mille katsetused lõppesid 1937. aastal. Väiksem kaliiber kindlustas suurema tulekiiruse – kui Dido-tüüpi ristlejate 133 mm kahur tegi maksimaalselt 8 lasku minutis, siis tema 100 mm konkurent tulistas samal ajal välja 19 mürsku. Tüüp 98 võis tabada kuni 14 700 meetri kõrgusel lendavaid lennukeid, nii et tema tuleulatusse jäi isegi sõja lõpus ilmunud strateegiline pommitaja Boeing B-29 Superfortress. Võitluseks torpeedolennukitega kandis Akizuki kahte kaheraudset 25 mm automaatkahurit, mis kujutasid endast Prantsuse sama kaliibriga Hotchkissi litsentsvarianti.

Jaaguar ja steroidid
Hori paigutas 100 mm kahurid nelja kaheraudsesse pöördtorni (kaks vööri ja kaks ahtrisse), igaüks kaaluga 35 tonni. Kuna keskmised tornid asusid üsna kõrgel, tuli Akizuki veeväljasurvet tasakaalu säilitamiseks suurendada ligi 3500 tonnini. Teise maailmasõja alguse kohta oli ka see aukartustäratav näitaja ning USA mereajaloolase David W. Dicksoni lennukat võrdlust kasutades nägi Akizuki liitlaste hävitajate kõrval välja nagu steroide täispumbatud jaaguar. Samas ulatus pärast sõda valminud Briti Daring-tüübi veeväljasurve juba 3820 tonnini, kusjuures tema peamasinate võimsus, kiirus ja sõidukaugus jäi Akizukile alla.
Jaapani ühendlaevastiku peastaap kiitis Hori projekti tervikuna heaks, kuid nõudis, et võitluseks pealveelaevadega tuleb lisada vähemalt üks nelja toruga torpeedoaparaat 610 mm hapnikutoitega „pikkade piikide” jaoks (vt TM, 4/2006). Autor ise seda muudatust ei pooldanud, üritades oma ülemustele asjatult meenutada, et torpeedod on lennukitega võitlemiseks mõeldud laeval üksnes lisakoormaks.
1939. aastal vastuvõetud laevastikuprogrammi kohaselt otsustati Jaapanis ehitada kuus Akizuki-tüüpi hävitajat. 1941. a programmis suurendati nende arvu kümnele, kusjuures üheksa tuli ehitada uue, Fuyuzuki (Talvekuu) nime kandva projekti järgi, millel oli suurendatud nii 25 mm automaatkahurite kui süvaveepommide arvu. Tootmise kiirendamiseks oli ka kere kuju siin-seal lihtsustatud. Järgmiseks variandiks pidi saama „tuunitud” jõuseadme ja tugevdatud torpeedorelvastusega Yamazuki (Mäekuu), mille kiiruseks arvestati juba 36,7 sõlme.

Sügiskuu „lendava kindluse” vastu
Akizuki võeti relvastusse 11. juunil 1942, seega nädal pärast seda, kui enamik Jaapani lennukikandjaid Midway merelahingus põhja lasti. Tema ja järgmisena valminud Teruzuki (Särav Kuu) saadeti Guadalcanali saare vetesse Vaikse ookeani edelaosas, kus nende peamiseks ülesandeks kujunes hoopis varustuskonvoide kaitse. Akizuki vigastas juba esimesel retkel kahuritulega (!) allveelaeva ning seejärel tulistas alla kurikuulsa „lendava kindluse” – nelja mootoriga pommitaja Boeing B-17. Teine samas rünnakus osalenud B-17 sai küll vigastada, kuid jõudis baasi tagasi. Tema pardalt tehtud fotode põhjal saidki liitlased esmakordselt teada uut tüüpi hävitajate olemasolust, mis USA mereväeluure poolt täpsema info puudusel Terutsukiks ristiti.
19. jaanuaril 1943 sai Akizuki torpeedotabamuse Ameerika allveelaevalt Nautilus (vt TM, 3/2011), mis purustas tema kiilu. Kui enamik tolleaegseid hävitajaid oleks pärast sellist tabamust põhja läinud, siis suurema veeväljasurvega Sügiskuu suutis sellest hoolimata baasi tagasi jõuda, kust ta pärast hädapärast remonti Jaapanisse tagasi saadeti.
Teruzuki oli 1942. aasta novembris vastamisi sattunud oma kauge Ameerika sugulase, õhutõrjeristlejaga Atlanta ning omalt poolt kaasa aidanud tema uputamisele. Kuu aega hiljem hukkus ka Teruzuki ise, kusjuures ka selles oli oma iroonia – aukartustäratavate gabariitidega hävitaja sai kaks tabamust pimeduse varjus ligihiilinud tillukestelt torpeedokaatritelt ning tuli pärast meeskonna evakueerimist oma laevade poolt põhja lasta.
Otsustav hetk Akizuki ja tema sõsarlaevade jaoks saabus 1944. aasta oktoobris Leyte merelahingus, mis toimus Filipiini saarestiku vetes. Kolm päeva väldanud õhurünnakute käigus kaotati kõigepealt Akizuki ise, kusjuures tema hukkumisele aitasid kaasa pardal olnud torpeedod, mis kuulipildujatule tagajärjel plahvatasid. Hatsuzuki (Varajane Kuu) pidas maha kaks tundi kestnud öise lahingu nelja USA ristleja ja kolme hävitajaga, kes tulistasid tema pihta üle 1200 mürsu. Kaptenleitnant Kanematsu Hashimoto kasutas osavalt ära liitlaste aukartust Jaapani 610 mm torpeedode ees ning sundis oma vastaseid mitu korda kurssi muutma. Isegi pärast sõda väitsid selles lahingus osalenud ameeriklased, et nende vastaseks oli tegelikult raskeristleja.
Kuu aega hiljem kaotati ka selle tüübi viimane alus Wakatsuki (Noorkuu), mis lasti põhja õhurünnakul transpordilaevade kaitsmise ajal.

Sõja lõpp ja uus karjäär
Kokku valmis Akizukisid 12, millest pooled hukkusid lahingus (võitluses pealveelaevadega kolm, õhurünnaku tulemusena kaks, allveelaevade poolt torpedeerituna üks). Tasub märkida, et neljast allveelaevade poolt torpedeeritud hävitajast hukkus ainult üks, mis sai üheaegselt neli tabamust.
Pärast Jaapani alistumist võeti merekõlblikelt laevadelt relvastus maha ning laevu kasutati endiste sõjavangide kojutoimetamiseks; 1947. aastal jagati järelejäänud alused võitjariikide vahel ära. Suurbritanniale määratud Natsuzuki (Suvekuu) lammutati Jaapanis ja USAle üleantud Hanazuki (Lillekuu) uputati veebruaris 1948 märklauana. Märksa pikemaks kujunes Hiinale kingitud Yoizuki (Õhtuse Kuu) karjäär, kes uue lipu all tegutses Fen Yangi nime all. Pärast Hiina kodusõja puhkemist sõitis Õhtune Kuu Taiwanile, kus temast sai vastasutatud saareriigi suurim sõjalaev (suuruselt järgmiseks sõjalaevaks oli muide teine Jaapani hävitaja Yukikaze).
Kui 1950. aastal puhkes esimene Taiwani väina kriis, osalesid mõlemad hävitajad Mandri-Hiina sadamate blokaadis. Oktoobris 1953 õnnestus neil kaaperdada Poola 8410tonnine tanker Praca ja järgmise aasta juunis N. Liidule kuuluv 18 100tonnine Tuapse. Taanilt ostetud uhiuue Tuapse kaotus oli tolleaegsele idablokile tõsiseks löögiks, sest tema pardal oli üle kümne tuhande tonni Hiina lennuväele määratud kütust.
Yoizuki jäi Taiwani laevastiku mitteametlikuks lipulaevaks 1963. aastani, kui ta lõpuks lammutati.
Akizuki nime on Jaapani omakaitsejõudude aluste puhul muide ka hiljem kasutanud. Teine seda nime kandev hävitaja tegutses aastatel 1960–1993, kolmas Akizuki täieliku veeväljasurvega 6800 tonni valmis tänavu märtsis. Tema sõsarlaev Teruzuki võetakse ilmselt relvastusse 2013. aastal.

Harutsuki – 20 aastat punase lipu all
Detsembris 1944 valminud Harutsuki (Kevadkuu) ei jõudnud Teise maailmasõja lõpuni Jaapanist kaugemale ega saanud ka ühtegi vigastust. Pärast liitlastele alistumist kasutati ka teda endiste Jaapani sõjavangide kojutoimetamiseks.
28. augustil 1947 anti Harutsuki Nahhodka sadamas üle N. Liidule ja kuu hiljem sai ta uue nime Vnezapnõi (Äkiline). Uute omanike meelehärmiks puudus laeval relvastus, kuid tema navigatsiooniseadmed ja uut tüüpi hüdrolokaator pakkusid venelastele suurt huvi. Vnezapnõi sai ühtlasi Kaug-Ida 5. laevastiku suurimaks hävitajaks, mis tehniliste näitajate poolest ületas kõiki sama tüüpi aluseid. Esialgu kavatseti ta kasutusele võtta hävitajate divisjoni lipulaevana, kuid sõjajärgne krooniline rahapuudus ajas selle plaani nurja. Alles 1949. aastal paigaldati uus relvastus, mis koosnes kahekümne ühest 37 mm õhutõrjekahurist. Kuni 1955. aastani tegutses Vnezapnõi nüüd juba Oskoli nime all õppelaevana; selleks ajaks oli tema jõuseade juba korralikult amortiseerunud ning remonti ei peetud enam otstarbekaks. Oma karjääri viimased aastad veetis endine Harutsuki ujuvkasarmuna. 4. juunil 1969 võeti ta relvastusest maha ja lammutati vanarauaks.
Täpselt kakskümmend aastat hiljem ilmusid firma Toyota Motor Corporation peakorterisse kaks vene meremeest, kes üritasid asjatult Toyota tolleaegse presidendi Shoichiro Toyodaga kokku saada. Selgus, et neil oli õnnestunud kusagilt Kaug-Ida laevastiku baasist pihta panna endise Vnezapnõi rooliratas ning nüüd lootsid nad selle vahetada kahe firmakataloogist väljavalitud Toyota Camry sedaani vastu. Kahjuks tuli välja, et antud objekt pärines hoopis teiselt Jaapani trofeelaevalt, 1989. aastal lammutatud miinitraalerilt W-23.

Sarnased artiklid