Ajuloputusel on turgu
Kalevi Rantanen
05.11.2006

Imemagnet a) kaotab liigesevalu, b) vähendab auto kütusekulu, c) hellitab-lõõgastab kasse ja koeri. Nii väidavad mitmesugused reklaamid. Vale puha, ütlevad füüsikud ja arstid.
Pseudoteadus näib tungivat meie ellu üha enam ja ikka laiemalt. Mis küll toimub?

Magnetitega seonduv on vaid väike osa ebateadus(t)est. Kui hakkaksime nüüd püüdma selles loos lahti kirjutada kõike pseudoteadusse puutuvat, siis enne saaksid ajakirjas otsa leheküljed, kui omadega lõppu jõuaksime. Õnneks on ebateadusega üsna sama lugu kui pornofilmiga: kui oled näinud ühte, oled näinud kõik.
Ebateaduse šabloonid on ajas üpris sarnased. Võtame või magnetismi. Prantsuse tohter Frederick Anton Mesmer hämmastas 1700ndail maailma magnetteraapiaga. Tema soosituim tervendamise viis seisnes abivajaja viimises nn magnetmetsa. Enne seanssi puudutas ta puid raudpulgaga. Haige, kes neid “magnetiseeritud” puid katsus, sai oma hädadele silmanähtavat kergendust.
Osa pealtnägijaist jäid kahtlejaiks. Aastal 1784 tegi Prantsuse akadeemia enneolematu pimekatse. Uurijad leidsid pärast katset, et katsealuste jaoks oli ükskõik, kas ta puudutas “magnetiseeritud” või tavalist puud. Piisas sellest, et abivajaja uskus puu olevat magnetiseeritud.
Tänavu jaanuaris avaldasid Philadelphia Drexeli ülikooli füüsikaprofessor Leonard Finegold ja California Kaiseri terviseuuringute keskuse arstiteaduste professor Bruce Flamm teadusajakirjas British Medical Journal laiapõhjalise ülevaate tänapäeval kasutatavatest magnetteraapiatest. Nad leidsid, et paljudes nn kontrollitud katsetes, kus võis täheldada mingit mõju katsealuse tervislikule seisukorrale, oli magnet peidetud halvasti. Kui katsealusel oli kaasas ütleme võtmekimp ja magnet tõmbas seda ligi, teadis ta, et ta kannab magnetit, ja katsealuse pettekujutlus pääses niiviisi tulemust mõjutama. Kui katse oli tõesti tehtud igapidi täpselt, nii et katsealused tõepoolest ei teadnud, kas tegemist on ehtsa magnetiga või selle asendajaga, väideti kõigi osavõtjate poolt ikkagi mõlemal puhul ühtviisi tervise paranemist!
Üle 220 aasta kestnud “katsed” on näidanud, et magnetid ei kaota valusid ega too ka muud abi, kuid sellealane äri käib kõrgemate tuuridega kui kunagi varem. Ainuüksi “tervendavaid” magneteid müüakse uurijate teada maailmas umbes miljardi dollari eest.
Seoses tööstuse arenguga on magnetiusulistele peale ravi lisandunud veel teisi kasutusvaldkondi. Mesmer kasutas ära kuni XVIII sajandini (sic! ja nii uskumatult kui see kõlabki, nüüd taas!) levinud teooriat, et inimese tervislik seisund on sõltuvuses mingitest temas ringlevatest fluidumitest ehk voolustest – erilistest kaaluta vedelikest, mille abil selgitati siis ka füüsikas selliste nähtuste nagu elektri, magnetismi või soojuse olemust. Järelikult saab neid voolusi ka magnetiga mõjutada?! Igatahes terane lähenemine hr. Mesmerilt, ta kõlbaks kohe uute toodete müügimeheks.
Kuid ka bensiin on vedelik. Miks ei võiks siis magnet mõjutada automootori tööd bensiinikulu poole pealt? Pseudoteadusele tüüpilise pealiskaudsuse ja umbmäärasusega väidavadki tänapäevased mesmeristid, et magneti kasutamine alandab mootori bensiinikulu ja kõik!
Tehnikamaailm testis 1997. aastal kahte sellist seadet nimetustega Ecoflow ja Fuelmax. Mõõtmised näitasid, et täiesti kasutu oli panna need seadmed bensiinivooliku ümber. Küllap jättis nii mõnigi lugeja selle testi tulemusena tarbetu rahakulutuse tegemata, kuid aja möödudes on sellelaadsete toodete müümine aina hoogustunud ja mitmekesistunud. Pakutakse ka magneteid, mis peaks aitama vähendada õlil ja gaasil töötavate keskküttekatelde küttekulu. Vähe sellest – ka lemmikloomadele pakutakse magneteid, mis pidavat nende elukvaliteeti parandama.

Miks oleme nii maiad pettustele?

Pettused on oma haisuga äratuntavad kilomeetri kauguselt, kuid inimesed aina ostavad petutooteid ja tarbivad pseudoteenuseid. Miks küll?
Mõned toovad põhjenduseks, et lellepoja tädimehe sõber või keegi teine usaldusväärne isik oli pannud oma autole magneti ja bensiinikulu oli alanenud. Teistel on varnast võtta kursusekaaslase tüdruksõbra vanaema, kelle randmed olevat terveks saanud magnetkäevõru abil.
Kujutlegem katset, kus sada autoomanikku kasutavad katse ajal oma autodes magnetit. Tulemusena neist sajast viis hoidsid bensiini kokku. Teises saja osavõtjaga rühmas magneteid ei kasutatud. Katse järel selgus, et samuti viis inimest olid bensiini kokku hoidnud. Seega magneti mõju oli null, kuna tulemus oli sama, kas magnetit kasutati või mitte.
Kuid kellest räägitakse kohvilauas? Neist viiest, kellel bensiinikulu magnetiga vähenes. Kuid kulu sõltub ju mitmest tegurist. Suures inimhulgas juhtub tahes-tahtmata, et kellelgi bensiinikulu sattus vähenema just siis, kui magnet oli kohale asetatud. Ehk tallati siis gaasi kergema jalaga ehk ei kiunutatud rehve foori tagant sööstes? Kui soovimatud tõendid jäetakse tähele panemata, sünnib pettekujutlus, et seade toimib. Mida tahes võib justkui tõendada, kui korjatakse vaid neid tõendeid, mis toetavad soovitut.
Psühholoogid teavad ammugi, et inimloomus mäletab paremini positiivset. Ka tavaseikadest erinevad seletamatud sündmused jäävad hästi meelde. Magneti toimes nähakse nii meeldivat kui imelaadset soovitut, nii ta meelde kinnistub. Õige ja objektiivne teave toime puudumisest jäetakse tähele panemata.
Tuntud psühholoogiline ja tunnetuslik tähelepanek on, et üksikisik ja tema saatus pakuvad suuremat huvi kui suure inimrühma tegevuse statistiline üldistus. Siiski saab usaldusväärset tõest teavet seadme, menetluse või ravimi toimivusest ainult suure hulga statistiliste andmete analüüsi tulemusena.

Vasturohtu pseudoteadusele

Oleme niisiis aldid petturlusele ja enesepettusele, kuid on meis varjul muudki. Soovime teha midagi tõeliselt väärtuslikku ja teada, kuidas asjad toimivad. Ka väikseimgi tõene saavutus kaalub ajaloo kaalukaussidel rohkem kui ebateaduse lubadused ja sellega seotud unistused ühtekokku. Lisaks annab teadus seda, mida ebateadus ei anna kunagi: võimaluse liikuda edasi.
Helsingi ülikooli rektor, filosoofiaprofessor ja teadlasi-skeptikuid ühendava rühmituse Skepsis ry liige Ilkka Niiniluoto kirjutab teadmise õnnest: “…uue teadustera leidmise rõõm on võrreldav sportlase rõõmuga võistlusel, kui finišilint langeb, latt on ületatud või jalgpall on väravas.”

Kuidas eristada teadust pseudoteadusest?

Testitavus: teadus põhineb suurel hulgal katsetel, ebateadus nn autoriteetidel e teatud isiku arvamusel. Ebateadus kasutab teaduslikku terminoloogiat, kuid ei kasuta teaduslikke meetodeid.
Mitmekordne kinnitus: teadus põhineb mitme allika samadel järeldustel, ebateadus üksikul “avastusel” või “uurimusel”.
Vastuoluliste tõendusmaterjalide uurimine: teadus uurib kõiki, ka vasturääkivaid tõendmaterjale ja negatiivseid tulemusi, ebateaduses kogutakse vaid toetavaid tõendeid.
Areng: teadus areneb samm-sammult edasi, ebateadus tammub paigal.
Vigade parandus: teadus parandab ilmsiks tulnud vigu, ebateadus hoiab kinni kord püstitatust, olgu see nii vale kui tahes.
Lihtsus: teadus püüab asju esitada nii lihtsalt kui võimalik, ebateadus armastab asju esitada tarbetult keeruliselt.

Lisamaterjali leiad novembri Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid