Agincourt – ujuva palee odüsseia
Sander Kingsepp
01.03.2008

Möödunud sajandi algul ehitati Inglismaal sõjalaevu nii Euroopa, Ameerika kui Aasia riikide jaoks. Briti tehaste välismaale müüdud aluseid peeti isegi paremaks kui inglaste endi omi – brittidel olid enda jaoks kehtestatud väga ranged (ehk piiravad) normid. Seda, et igal reeglil on erandeid, kinnitab HMS Agincourti saatus, kes võis lühikest aega uhkeldada maailma suurima sõjalaeva tiitliga.

Aastal 1906 vettelastud lahingulaev HMS Dreadnought oli oma tehniliste uuendustega kõigist eelkäijatest sedavõrd üle, et käivitas kogu maailmas uue võidurelvastumise vooru. Laevaehitajate jaoks saabus kuldne aeg, sest kõik nende kliendid tahtsid oma vanu sõjalaevu võimalikult kiiresti uute vastu välja vahetada.
Üks väiksema kaliibriga tegijatest, kes „drednoodipalaviku” harjal juhtivate mereriikide hulka kerkis, oli Brasiilia, kelle laevastik oli üürikest aega võimsam nii Lõuna-Ameerika kui enamiku Euroopa riikide omast. Selle tuumiku moodustasid kaks uhiuut Minais Gerais tüüpi drednooti, millele/kellele tulevikus pidi lisanduma kolmas nimega Rio de Janeiro. Viimane laev kavatseti tellida firmalt Armstrong Whitworth & Co. Ltd., kes oli ka Minais Geraisi ehitaja. Vajalik raha pidi tulema kohvi ja kaut_uki müügituludest, mille monopol oli tol ajal Brasiilia käes.
Armstrongi esindas Lõuna-Ameerikas üks tolle aja tuntumaid laevaarhitekte Sir Eustace Tennyson d’Eyncourt, kes proovis kätt ka allveelaevade ja tankide vallas (vt TM 11/2005). Brasiilia laevastiku lipulaevaks kavandas ta algul tosina 356 mm suurtükiga drednoodi veeväljasurvega 31 000 tonni. Armstrongi Newcastle’i tehases oli materjal juba valmis ning töölisedki palgatud, kuid ehitus takerdus tellija taha, kes nõudis aina suuremaid kahureid ja paksemat soomust.
1910. a suvel tegi Brasiilia mereväeminister admiral Leão visiidi Euroopasse, kus kohtus ka tolleaegse Saksa keisriga. Viimane soovitas uue laeva tellida hoopiski Kruppi firmalt, kinnitades, et selle soomus ja suurtükid oleksid brittide omadest mäekõrguselt üle, kusjuures hind kujuneks ligi kolmandiku võrra odavamaks. Kodumaale naasis admiral juba Saksa tehnika veendunud pooldajana ja näis, et brittidel tuleb sellest tellimusest suu puhtaks pühkida.
Tennyson d’Eyncourt reageeris seda uudist kuuldes kiiresti ning taotles endale audientsi Brasiilia presidendi juures. Vastuvõtul teatas ta otsekui möödaminnes, et Armstrongil on välja pakkuda maailma suurima ja kõige tugevama relvastusega sõjalaeva projekt. Projekti enda lubas ta avalikustada järgmisel päeval. Öösel visandaski d’Eyncourt oma hotellitoas uue lahingulaeva, millel oli kokku seitse peakaliibri kahuritorni neljateistkümne suurtükiga. See oli julge samm, sest USAs oli alles hiljuti alustatud esimeste kuue torniga lahingulaevade ehitust. Ette rutates võib öelda, et seitsme kahuritorniga aluseid rohkem ei ehitatudki.
Kruppi kaheteistkümne suurtükiga kavand jättis oma konkurendi kõrval märksa hädisema mulje ning juba samal õhtul saatis d’Eyncourt Armstrongi peakorterisse telegrammi üheainsa lausega: „Tellimus on meie.”

Legendi algus
14. septembril 1911 alustati Newcastle’is uue laeva ehitust, mis pidi valmima kahe aasta pärast. Sama tehase naaberellingul pandi maha lahingulaeva Almirante Latorre kiil, mille oli tellinud T_iili. Argentina, kes samuti brasiillastega pidevalt tülis oli, tellis omakorda kaks 356 mm suurtükkidega alust Ameerika Ühendriikidest.
Üle kahesaja meetri pikkusest kerest hoolimata kujunes kogu ettenähtud relvastuse äramahutamine üsna keeruliseks. Päästepaatidele enam ruumi ei jätkunud, sest suurtükkide lööklaine oleks need seal pilbasteks purustanud. Insener Josiah R. Perrett, kes d’Eyncourti asemel Rio de Janeiro projekti lõpuni viis, leidis sellele probleemile lihtsa lahenduse, lisades paatide tarbeks kahele korstnale toetuva platvormi. Nii omandas tulevane laev veelgi eriskummalisema väljanägemise ning ehitajate seas tunti teda lisaks Rio de Janeirole ka leviaatani, hiiglase või koletise hüüdnimede all.
Sama tüüpi Briti alustega võrreldes oli lipulaevana projekteeritud Rio de Janeiro sisekujundus märksa luksuslikum. Laevastikuadmirali, laevakapteni ja kõikide ohvitseride kajutid olid kaunistatud Hondurase mahagonist seinapaneelidega. Ohvitseride salongi mõõtmeid ja mugavust võrreldi tolleaegse luksuslaineri Mauretania omadega. Enamik allohvitsere oli samuti eraldi kajutitesse majutatud ning kõikides kajutites ja meeskonnaruhvides oli elektrivalgustus.
22. jaanuaril 1913 lasti Rio de Janeiro piduliku tseremoonia saatel vette. Kohe pärast seda alustati vabanenud ellingul uue T_iili lahingulaeva Almirante Cochrane’i ehitust.
Vahepeal olid Brasiilia laevastiku tuleviku kohale kerkinud tumedad pilved. Inglastel oli õnnestunud sellest riigist väljasmugeldatud kaut_ukipuud Malaisias ja Tseilonil (tänapäeva Sri Lankal) kasvama panna ning sealsete istanduste toodang lõi maailmaturul kummihinnad alla. 1912. aasta seisuga oleks Brasiilia võinud eksporditud kaut_uki eest osta kolm lahingulaeva, kuid järgmisel aastal käis isegi üks laev riigile üle jõu.
Järgmisena puhkes Rio de Janeiro sadamas viibivatel sõjalaevadel nn „piitsamäss”, millega madrused protesteerisid laevastikus kehtiva ihunuhtluse vastu. Uhiuute drednootide presidendipaleele sihitud suurtükid olid sedasorti argument, mida valitsusel oli raske tähele panemata jätta. Kõigi nende sündmuste tulemusena peeti paremaks kolmas lahingulaev ostmata jätta ning kokkuhoitud raha arvel madrustel palka tõsta. 1913. a oktoobris teatas Brasiiliat esindav Rotschildi pank Armstrongile, et nende klient loobub kolmanda laeva ostmisest. Niipea kui argentiinlased seda uudist kuulsid, tühistasid nad ka oma lahingulaevade tellimuse.

Esimene omanikuvahetus
Newcastle’i tehases tuli 800 töölist tähtajatule puhkusele saata ja aasta lõpuks soikus ehitus sootuks. Suurte sõjalaevadega oli lugu täpselt nagu kinnisvaraga: nende väärtus kippus lühikese ajaga kiiresti langema. Poolelijäänud alusele leidus ainult kolm soovijat – Kreeka, Türgi ja Itaalia, kellest viimane nõutud hinda liiga kõrgeks pidas. Kreeka ja Türgi olid just lõpetanud järjekordse sõja ning valmistusid uueks jõukatsumiseks. Türklased jõudsid oma konkurentidest ette: 20. detsembril 1913 kanti Armstrongi arvele ettemaksuna miljon naela ning kaheksa päeva hiljem sõlmiti ametlik kokkulepe Rio de Janeiro ostu kohta, mille uueks nimeks pidi saama Sultan Osman I. Lõplikuks hinnaks kujunes 2,725 miljonit naelsterlingit ehk praeguse kursi järgi ligi 1,8 miljardit naela.
Järgmise aasta veebruaris läks vahepeal tublisti roostetanud „sultani” ehitus uuesti lahti.
Ülejäänud riikides oli nii veidra sõjalaeva ehitus suurt segadust tekitanud ja Armstrongi mõõdutundetu reklaam tema hinna üleskruvimiseks süvendas seda veelgi. Asjatundjate arvates muutsid arvukad suurtükitornid ja õhuke soomus „sultani” kergesti haavatavaks ning tema kere tugevusarvutuste tulemused olid pehmelt öeldes puudulikud. Optimistid kinnitasid, et niisugune laev murdub pooleks pärast esimest torpeedotabamust ning pessimistid arvasid, et kui Sultan Osman I oma suurtükkidest kogupaugu annaks, oleks tulemus täpselt samasugune.
Kreeka püüdis Rio de Janeiro müüki türklastele kõigest väest takistada ja kui see ei õnnestunud, hakati omakorda uusi laevu otsima. Abi tuli teiselt poolt Atlandi ookeani, kusjuures seekord esines müügimehena USA president Woodrow Wilson isiklikult. Selleks et Vahemerel säiliks status quo, pakkus ta kreeklastele kahte USA lahingulaeva, USS Idahot ja Mississippit. Mõlemad polnud enam esimeses nooruses ja paistsid kõige rohkem silma viletsate meresõiduomadustega. Kuna ameeriklased lubasid mõlemad laevad juba 1914. a juulis üle anda, ei jäänud kreeklastel siiski muud üle kui nõutud hinnaga nõustuda.
Sultan Osman I pidi Armstrongi lubaduste kohaselt valmima 7. juuliks, nii et teoreetiliselt võis ta ikkagi enne Kreeka lahingulaevu Vahemerele jõuda. Ka türklastel tekkis vahepeal raskusi maksegraafikust kinnipidamisega, kuid nemad lahendasid oma rahamured brasiillastest radikaalsemalt. Vajaliku summa muretsemiseks kehtestati uued maksud lambakasvatajatele ja tubakasuitsetajatele. Kõik riigiteenistujad loovutasid Sultan Osman I ehituseks kahe kuu palga ning kaks endist suurvesiiri pidid riigikassale tagasi maksma oma valitsemisajal võetud altkäemaksud.
Türklased olid nõus isegi relvastuse katsetused ära jätma ning lubasid suurtükke alles Vahemerel kreeklaste peal proovida. Laeva siseviimistlus oli lõpetatud ning puudus ainult üks peakaliibri suurtükk. Juuli lõpus saabus Türgist meeskond, kes alustas kohe ettevalmistusi teeleasumiseks.
Sultan Osman I pidi poolkuuga lipu heiskama 2. augusti keskpäeval.

Teine omanikuvahetus
Tellijate teadmata oli laevatehas vahepeal käsu saanud drednoodi üleandmisega viivitada. Selle otsuse taga oli tolleaegne Admiraliteedi esimene lord Winston Churchill isiklikult, kes uue laeva lahinguvõimet kõvasti üle hindas. Kuna Esimene maailmasõda oli kohe algamas, sai Briti laevastik õiguse kõik välisriikide jaoks ehitatavad alused konfiskeerida. Kakskümmend neli tundi enne kokkulepitud tähtaega saadeti laevatehasesse relvastatud sõdurite kompanii, kes kõik türklased maale saatis ja nende laeva brittide omanduseks kuulutas. Ottomani impeerium sellist käitumist ei andestanud ning juba samal kuul liitusid türklased sakslastega.
Inglise laevastikus sai endine „sultan” Saja-aastase sõja ajal võidetud lahingu auks nime HMS Agincourt. Tavalistele madrustele ei öelnud võõrapärane prantsuse nimi kuigi palju ja nemad tõlgendasid seda hoopis kui „d_innipaleed” (a gin court). D_inn oli tol ajal Briti laevastikus ohvitseride jook, kuid populaarne meremeeste legend kinnitas, et Agincourtil jagati seda ka madrustele, vältimaks nende deserteerimist.
Enne Agincourti relvastusse võtmist tuli tema jaoks leida meeskond, mis polnud lihtne ülesanne, sest selleks ajaks oli mobilisatsioon juba lõppenud. Viimases hädas komplekteeriti hiigellaeva ohvitserid kuninglikule perekonnale kuuluvate jahtide meeskondade hulgast. Madruseid tuli otsida isegi desertööride ja kriminaalkurjategijate seast. Laskemoonaga olid lood samuti halvad. Kui Agincourti peakaliibri mürske enne õppelaskmist kontrolliti, selgus, et üle poole neist olid valmistatud 1892. aastal või veelgi varem.
Needsamad ehitajad, kes kuus kuud varem olid laevaruumides kõik portugalikeelsed sildid türgikeelsete vastu välja vahetanud, pidid nüüd sama protseduuri kordama. Päris lõpule selle tööga ei jõutud ning sooja ja külma vee kraanide leidmisega esines raskusi veel mitu aastat hiljemgi. Ligi nädal kulus türgi stiilis tualettide asendamiseks vesiklosettidega ning eelmisele meeskonnale kuulunud vaipade, vesipiipude ja süljetopside „evakueerimisega”. Ühtlasi eemaldati ka päästepaatide jaoks määratud platvorm, mis piiras suurtükkide tuleulatust.

Agincourti esimene ja viimane lahing
Suurema osa sõjast veetis seitsme torniga „sultan” Scapa Flow baasis _otimaal. Nii silmatorkava välimusega laev kulus oma kaaslastele merel manööverdades või sadamas ankrusse heites orientiirina marjaks ära. 1916. aasta mais osales Agincourt koos ülejäänud laevastikuga Jüüti merelahingus, kus tulistas peakaliibri suurtükkidest kokku kümme kogupauku. Sel päeval oli nähtavus nii vilets, et mitme Briti lahingulaeva vaatlejad arvasid tema kahurite suudmeleeke nähes, et „sultan” on pihta saanud ja õhku lennanud.
Üks Saksa hävitajaid üritas omakorda Agincourti rünnata, kuid kolm torpeedot läksid mööda ja neljas vajus tükk maad enne sihtmärgi tabamist põhja. Kõige suuremaid vigastusi põhjustasid lahingulaevale tema enda suurtükid, mille lööklaine purustas viimased türklastest allesjäänud portselanserviisid. Laeval maskotina peetavad valged tuhkrud pääsesid oma puurist lahti ja põgenesid ühte söepunkrisse, kust nad alles mitu nädalat hiljem üles leiti, nüüd juba süsimusta kasukaga.
Pärast sõda ei osanud Briti laevastik Agincourtiga enam midagi peale hakata. Algul loodeti ta uuesti Brasiiliale maha müüa, kuid Lõuna-Ameerika riikide huvi suurte sõjalaevade vastu oli vahepeal vaibunud. Järgmisena valmis projekt kõik suurtükid maha võtta ning kohandada ta laskemoona või kütuse hoidmiseks, kuid seda plaani segas rahapuudus. Siis saabus 1922. aasta veebruar, kui Washingtonis sõlmiti mereväerelvastuse piiramise lepe, mille kohaselt tuli enamik vanu lahingulaevu lammutada. Agincourt oli oma sõjalise väärtuse juba ammu minetanud, kuid tema puhul sai määravaks suurus. Sama aasta detsembris müüdi ta vanarauaks ning kaks aastat hiljem mäletati „ujuvat paleed” üksnes legendide järgi.

 

HMS Agincourti tehnilised andmed 1914. a seisuga
Veeväljasurve (normaalne/täielik), t 27 850/30 860
Pikkus x laius x süvis, m 204,67 x 27,13 x 9,09
Jõuseade (võimsus) 22 Babcocki katelt, 4 Parsonsi turbiini (34 000 hj)
Maksimaalne kiirus, sõlme 22,42 (katsetustel)
Kütusevaru 3251 t sütt, 630 t naftat
Sõidukaugus, meremiili 4500 (10 sõlmega)
Meeskond 1109
Relvastus Neliteist 305 mm suurtükki (7 x 2), kakskümmend 152 mm suurtükki (20 x 1), kümme 76,2 mm kiirlaskekahurit (10 x 1), kaks 76,2 mm õhutõrjekahurit, kolm 533 mm torpeedotoru (10 torpeedot)
Soomuse paksus Soomusvöö 100–224 mm, soomustekk 37 mm, suurtükitornid 199–299 mm, komandotorn 299 mm

Sarnased artiklid