90 aastat Eesti autosporti
Rein Luik
08.08.2011

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Tänavu augustis möödub 90 aastat esimesest auto-motospordi võistlusest Eestis. Et aga sellest üritusest on meedias juba piisavalt kirjutatud, siis heidame Eesti autospordi juubeli puhul seekord hoopis teistsuguse pilgu ajalukku ja vaatame, kuhu oli selleks ajaks maailma autosport jõudnud.

Pealkirja „Esimene üleriikline autode ja mootorrataste wõidusõit Eestis” all kirjutati 1921. aasta 29. augusti Päewalehes: „Eila peeti Eestis esimest autode ja mootorrataste wõidusõitu, mis Tallinnast „Kalewi” aiast algas ja 140 wersta pikkuse sõidutee järele samal kohal lõppes. Esimeseks tuli auto nr. 3 (firma „De Lage” omanik Jul. Johanson) juhi Wold. Johansoniga, kes 140 wersta 2 tunni 43 min. ära sõitis.” Ehk siis tänapäeva mõistes läbis keerulistes teeoludes toimunud võistluse võitja oma 16 hj Delage’l 150kilomeetrise distantsi keskmise kiirusega 55 km/h.
Eesti auto-motosport oli sündinud. Kuid maailma autosport oli selleks hetkeks juba 27aastane, ja nii mõnigi võib küsida, miks me nii hilja autosporti harrastavate riikide seltskonnaga liitusime. Eks siin mängisid oma rolli ka Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud Vabadussõda. Maailmasõda pani ju seisma ka autospordielu nii Euroopas kui Ameerikas. Kuna aga Ameerika pinnale maailmasõda ei jõudnud, siis sealpool ookeani oli paus palju lühem ja areng ehk veidi kiirem. Vana Mandri võidusõiduelu soikus sõjaaastateks aga sootuks ja seetõttu näiteks ka võistlusautode arendustöö.
Aga autosport oli juba enne sõdu maailmas pikkade sammudega arenenud päris arvestatavaks spordialaks, kus radadel kihutasid spetsiaalselt ehitatud võidusõiduautod ja elukutselised võidusõitjad.
Näiteks mitmed kuulsad ja tänapäevani tuntud võistlused olid välja kujundanud juba oma kindlapiirilised traditsioonid. Esimene ametlik Grand Prix oli teoks saanud 1906. aastal Prantsusmaal ja sellele järgnesid ridamisi teised suurriigid oma Suure Auhinna või mõne muu nime all toimunud esindusvõistlustega, nagu näiteks Itaalia GP, Kaiserpreis Saksamaal, Ameerika GP ja isegi Venemaal toimus esimene GP-võistlus 1913. aastal. Samuti oli juba 1907. aastal sündinud kuulus maanteesõit Targa Florio. Ja unustada ei tohi, et 1911. aastal oli esmakordselt toimunud ka Monte Carlo ralli.
Tänaseni üks maailma kuulsamaid võidusõite, Indianapolise 500 miili sõit, sai esmakordselt teoks 1911. aastal, aga USAs korraldati teisigi märkimisväärseid võistlusi, kus sagedasteks külalisteks tipptegijad Euroopast.
Kui Eesti esimene võidusõit võideti tavalise tänavaautoga Delage, millel hobujõude vaid 16, siis maailmas kihutasid juba sajandi esimestest aastatest alates spetsiaalselt võidusõiduks ehitatud autod. Märkimisväärsematest võiks mainida näiteks 1907. aastal Fiatis sündinud 130hobujõulist 16liitrise (!) mootoriga Fiat 130HP-autot. Või näiteks 1908. aastal Mercedeses konstrueeritud 135hobujõulise mootoriga Mercedes GP autot, mille tippkiiruseks mõõdeti 160 km/h. Juba nendel aastatel olid suured autotootjad jõudnud järeldusele, et võidusõit on tugevaks müügiargumendiks, mis tõestab autode töökindlust ja sooritusvõimet. Isegi rohkem kui tänapäeval kehtis sel ajal reegel „pühapäeval võidad, esmaspäeval müüd”.
Eesti autospordi sünniaastal aga tegid ilma kuulsad Duesenbergid, millega näiteks Jimmy Murphy võitis 1921. aastal Prantsusmaa GP. Antud kolmeliitrise jõuallikaga Duesenbergi maksimaalseks kiiruseks mõõdeti muljetavaldavad 175 km/h. Vennad Chevrolet’d aga sõitsid võidu ja võitsid enda poolt konstrueeritud Frontenac’del.
Kui Eestis tegid ilma ja kirjutasid oma nimed suurte tähtedega Eesti autospordi ajalukku vennad Julius ja Voldemar Johanson just esimestel võidusõitudel, olid maailmas esimesed võidusõidu superstaarid sündinud enam-vähem koos võidusõiduautode tööstusega. Tekkisid tänapäevases mõistes tõelised tehasetiimid koos elukutseliste tehasesõitjatega, keda peagi hakati meelitama ühe tootja juurest teise juurde. Loomulikult ei saa nende elukutseliste võidusõitjate puhul rääkida veel märkimisväärsest teenistusest, millega need oleks suutnud end ära elatada – sõitjad olid ikka ise rikkurid, kel vabadust ja aega autospordiga tegeleda.
Mida enam tekkis elukutselisi võidusõitjaid, seda enam tekkis loomulikult ka iidoleid, kellest räägiti, keda austati ja kelle sõite käis rohkearvuline publik kaemas. Ja publikut polnud sugugi vähe! Sada tuhat mõnel kuulsamal võistlusel oli igati tavaline ja see tähendas, et autospordist oli kujunenud juba enne Esimest maailmasõda väga populaarne spordiala.
Selleks ajaks kui oli sündinud Eesti Autoomanike Ühing ja just tolle organisatsiooni poolt korraldatud esimene võidusõit, oli maailma autosport olnud organiseerunud juba pikka aega. Tänase FIA eelkäija AIACR (Association Internationale des Automobile Clubs Reconnus), ehk siis autoklubide liit, oli asutatud suuremate riikide rahvuslike autoklubide poolt 1904. aastal.
Eestis ei kulunud kolme aastatki esimesest võidusõidust, kui Autoomanike Ühingu baasil loodi ka meil Eesti Autoklubi ja peagi esitati AIACRile taotlus astuda rahvusvahelise organisatsiooni liikmeks. Ametlik liikmetaotlus kinnitati kaheaastase katseaja järel lõpuks 1929. aastal.
Niisiis on möödunud 90 aastat sellest ajast, mil Eesti esimene ametlik võidusõit teoks sai. Eks võrreldes muu maailmaga toimus see veidi hilja, aga seda täiesti objektiivsetel põhjustel. Nii nagu noor Eesti vabariik, nii ka tema autospordielu hakkas aga kiiresti arenema. Peagi starditi Tallinnast isegi Monte Carlo rallile ja Eesti autosportlased hakkasid osalema rahvusvahelistel võistlustel mujal Euroopas.
Kahjuks pani meile järjekordse põntsu Teine maailmasõda ja sellele järgnenud okupatsioon. Ei saa öelda, et autosport sel ajal ei arenenud. Tõusime autospordis NSV Liidu parimaks vabariigiks, aga kahjuks raudse eesriide taha surutuna polnud võimalust võrrelda end muu maailmaga. Siiski saab ka selle aja kohta tõdeda midagi head – ilmselgelt lõid meie edusammud NSV Liidus aluse uue iseseisvusaja autospordile tugeva baasi ja traditsioonid.
Möödunud 20 iseseisvusaasta jooksul oleme teinud märkimisväärse hüppe ja maailma autospordi tipule praktiliselt järgi jõudnud. Esmalt trügisid meie ringrajasõitjad, nagu näiteks Urmas Põld ja Rain Pilve rahvusvahelistesse sarjadesse, näidates, et pole sugugi võimatu ka väikesest Eestist kuhugi jõuda. Seejärel ründasid maailma tippu juba rallisõitjad eesotsas Markko Märtiniga, kes näitas, et eestlase jaoks pole ka maailma tipptasemel sugugi võimatu end läbi lüüa. Talle järgnesid Urmo Aava, Jaan Mölder jun, Martin Rauam ning täna juba Ott Tänak, Egon Kaur jt. Ringrajasõitjad ei jäänud maha ning esimese märkimisväärse rahvusvahelise tiitli Briti F3-sarjast noppinud ning F1-tiimi testisõitjaks palgatud Marko Asmeri eeskujul on maailma tippsarjades nüüd ilma tegemas Kevin Korjus ja Sten Pentus. Ja Tõnis Kasemetsa saavutused USA pinnal ning jõudmine Indy-autode tippsarja on üks parimaid näiteid eestlaste sihikindlusest ja visadusest.
Oleme selle 90 aastaga kogenud nii üht kui teist ja kui esmapilgul tundus, et jõudsime koos Arnoga kooli, kui tunnid olid juba alanud ja seetõttu veidi teistest maha jäänud, siis nüüd võime tõdeda, et oleme lõpuks siiski selle mahajäämuse tasa teinud ja nii mõnegi suurema riigi tasemele jõudnud.

Sarnased artiklid