75 aastat Sikorsky koptereid
01.06.2016

Belli toodetud kümned tuhanded väikekopterid tõid kopterilennud küll massidesse, kuid USA suurim, võimsaim, tähtsaim ja ka kiireim kopter kannab Sikorsky nime. Pealegi oli ta ameeriklaste esimene. Kopteri VS-300 tõsiseltvõetav lend toimus 75 aastat tagasi.

Kiievis 1889. aastal sündinud Igor Sikorsky katsetas helikopterite loomist juba eelmise sajandi alguses, aga ebaõnnestunult. Paremini läks lennukitega, enne emigreerumist valmis teiste lennukimudelite seas tolle aja tõeline hiiglane, neljamootoriline Ilja Muromets. USAs keskendus Sikorsky esialgu vesilennukite tootmisele, milledest tuntuim oli 44kohaline S-42 lennukompanii PanAm kaugliinide jaoks. Huvi lennuvõimelise kopteri loomiseks polnud aga kadunud, enne suurt sõda võttis Sikorsky kopteriprojekti uuesti ette. Kõige esimene 1939. aastal moodustati United Aircrafti koosseisus Vought-Sikorsky Division. Sama aasta septembris katsetati, kas nende loodud kopter VS-300 üldse õhus püsib. Tegemist oli väga spartaliku konstruktsiooniga, millel puudus piloodikabiin sootuks. Esmalennu kuupäevana on kirja pandud 14. september, kuid siis tõusis VS-300 55kW võimsusega mootori jõul vaid õige pisut maapinnast kõrgemale. Kahe kuu pärast lahkuti maapinnalt napiks kaheks minutiks, aasta hiljem hakati tegelikku lendamist proovima. 6. mail 1941 saavutati kopteri õhus püsimise rekordiks aeg üle pooleteise tunni (1:32:26), ületades enam kui kümne minutiga sakslaste Focke-Wulf Fw 61 varasema saavutuse. Seeriatootmisesse jõudis VS-300 edasiarendus, kahekohalise kabiiniga mudel R-4, mille esmalend toimus jaanuaris 1942. Mootoril Warner R-500-3 oli võimsust juba 123 kW. Järgmisel aastal tulid mudelid R-5 ja R-6. Sõjaväelased võtsid uue transpordivahendi kiiresti omaks, sest kopterid õigustasid ennast vigastatute ja/või teisele poole rindejoont sattunute päästeoperatsioonidel. R-5 baasil loodi tsiviilkopter S-51, milles lisaks piloodile oli kolm reisijakohta. Kandilisevõitu kerega S-51-le järgnesid juba kaasaegsema kujuga mudelid S-55 (1949) ja S-58 (1954). Reisijakohti oli neis vastavalt 10 ja 16, kasutust leidsid nad nii militaar- kui tsiviilvallas kümnetes riikides. Prantsusmaal ehitati koptereid S-58 litsentsi alusel, ka brittide kahe turbomootoriga Westland Wessex baseerub mudelil S-58. Kõige töökam Mitmekülgseimaks Sikorsky kopteriks võib pidada mudelit S-61 Sea King. Omistatud nime õigustab kopteri amfiibkere, mis lubab toimetada nii maal kui veepinnal. 1959. aastal esmalennu teinud mudel sai paar aastat hiljem militaartähistuse SH-3A ja tema üheks tähtsamaks ülesandeks oli teha ebamugavaks vaenulike allveelaevade tegevus. Viielabaline tiivik oli kokku pakitav, et see laeva pardal vähem ruumi võtaks. Arvukate versioonide seas leidub 28-kohaline S-61N, mida hindasid kõrgelt naftaplatvormide omanikud. Veepinnal püsimise võimet paljud kliendid vajalikuks ei pidanud, ujukiteta reisikopteri versioon oli tähistusega S-61L. Lühema kerega S-61 Short leidis kasutust lennukraanana, kuid Sikorsky mudelite seas on olemas ka spetsiaalselt kraanatöödeks loodud mudel S-64. Neid aga toodeti kitsa kasutusala tõttu vaid sadakond, seevastu S-61 kõiki versioone toodeti kokku 827. Meredega ümbritsetud Suurbritannias ja Jaapanis on Sea King väga hinnatud lennuvahend. Litsentsi alusel tootsid neid nii Mitsubishi (185 kopterit) kui ka Westland, viimati nimetatu lõpetas Sea Kingide tootmise 328. eksemplariga 1996. aastal. Kõige tugevam Raskekopteri S-65 Stallion (militaartähistusega CH-53) esimene lend toimus 1964. aastal. Väliselt on ta lihtsalt äratuntav, sest tema kaks 2125 kW võimsusega General Electricu mootorit on paigutatud kere kohal asuvatesse gondlitesse, nende all paiknevad silmatorkavalt suuremahulised kütusepaagid. Kümme aastat hiljem tegi esimese lennu kolmemootoriline CH-53E Super Stallion (S-80), mille iga mootori võimsus oli 3266 kW ja kopteri suurim stardimass 31 600 kg. Kasuliku lasti kaal 16,5 tonni ületas siis Vene kopteri Mi-6 oma, kuid jääb tublisti alla 1977. aastal valminud Mi-26le. Sellegipoolest on Stallioni puhul tegemist NATO võimsaima kopteriga. Arendustöödega on jõutud versioonini CH-53K King Stallion, mille esimene lend toimus eelmise aasta oktoobris. Mõõtmetelt oma eelkäijaga sarnane, kuid tänu kolmele 5600 kW võimsusega mootorile on suurim stardimass kolmandiku võrra suurem, pea 40 tonni. Kokku 2000 tundi kestvateks katselendudeks on planeeritud kolm aastat, 2019. aastal peaksid esimesed King Stallionid olema relvastuses. USA merejalaväel on kavas neid osta 200 ja vahetada välja paarikümne aasta jooksul kõik senised 147 CH-53E. Kõige sõjakam 17. oktoobril 1974 esmalennu teinud UH-60 (S-70) Black Hawk pani alguse kopteriseeriale, ilma milleta USA sõjaväelased välisoperatsioone enam hästi ette ei kujuta. Kahe turbomootoriga kopter võtab kahele meeskonnaliikmele lisaks pardale kuni 14 võitlejat ja lendab kiirusega kuni 296 km/h. Black Hawkid on eelkõige tuntust kogunud elupäästjatena sõjapiirkondades tänu oma sobivusele medilendude jaoks. Arvukate versioonide seas on SH-60B Sea Hawk mereväele, HH-60J Jayhawk piirivalvele, MH-60G Pave Hawk lahingutes osalemiseks ja EH-60A targa sõja pidamiseks. Hawki liignimega koptereid on toodetud litsentsi alusel Austraalias, Jaapanis, Lõuna-Koreas, Türgis ja nüüd ka Poolas. Üle 2300 kopteri Black Hawki seeriast on kasutusel 27 riigi relvastuses, üha sagedamini saabuvad nad õppustele Ämari lennubaasi. S-70 baasil on loodud äri- ja reisikopter S-76, milles kohti kuni 12-le reisijale. Regulaarse kopteriliini Tallinna ja Helsingi vahel avas Copterline 2000. aastal selle mudeli tolle aja uusima versiooniga S-76C+. Nüüd on viimane versioon S-76D, mida hakati tootma 2012. aastal.

Kõige tähtsam Kutsungit Marine One kannab kopter, mille pardal on USA president. Selles rollis kasutatakse nii Sea Kingi versiooni VH-3D kui ka uuemat VH-60N White Hawki. Otsingud kaasaegsema ja suurema lennukaugusega Marine One leidmiseks on toonud kaasa palju segadust, nagu riigihangete puhul ikka. Eurooplased kippusid pakkuma oma kopterit AW101, mis ei sobinud hästi ameeriklaste arusaamale presidendikopteri õigest päritolust. 2014. aasta mais langetati otsus Sikorsky kasuks, uue esinduskopteri baasmudeliks valiti S-92. Sõlmitud lepingu kohaselt tellitakse alguses kuus S-92 baasil loodud kopterit VH-92, millest esimesed kaks peaksid olema valmis ületuleval aastal. Aastaks 2023 on kavatsus kogu senine valitsuse kopteripark välja vahetada 21 uue Sikorskyga. Vahetult enne 1998. aasta jõule esmalennu teinud S-92-le antud nimi Helibus ütleb, et kuni 22 reisijat mahutav kopter on loodud eelkõige reisijateveoks. Regulaarseid kopteriliine pole maailmas kuigi palju, nii et suure nõudlusega arvestada ei saanud. Loomulikult saab S-92 kasutada ka keskklassi transpordikopterina, kandevõimeks on tal 6,7 tonni. Kunagi kaalus S-92 kasutamist oma pikematel tulevikuliinidel ka Copterline. Kõige kiirem 2010. aastal püstitas eksperimentaalkopter Sikorsky X2 mitteametliku kiirusrekordi 460 km/h. Teistest kaksiktiivikuga kopteritest eristab X2-te propelleri olemasolu sabas. Viimane on mõeldud suurema lennukiiruse saavutamiseks, mitte tüürpropelleriks, mida vajavad reeglina ühe tiivikuga kopterid. 23 katselendu teinud X2 ei loodud vaid rekordite püstitamiseks, tema baasil valmis ligi kaks korda suurema stardimassiga S-97. Selle mudeliga soovib Sikorsky pakkuda tavakopteritega võrreldes kahekordset lennukiirust ning ühtlasi saada USA kaitsekulutuste eelarve realt raha seeriatootmise alustamiseks. S-97 Raideri kahest prototüübist esimene tegi esmalennu 22. mail 2015. Pooleks tunniks kavandatud lend kestis kaks korda kauem, see on hea märk. S-97 jõuallikaks on üks 1900 kW võimsusega mootor, suurim stardimass on 5170 kg, mahutab see kahele meeskonnaliikmele lisaks kuus võitlejat. Katsetused toimuvad kolmes etapis, lennukiirust suurendatakse järk-järgult. Miinimumeesmärk on täisrelvastuses lennata vähemalt 407 km/h, kuid tegelikult loodetakse jõuda X2 kiiruseni. 2015. aasta novembrist kuulub Sikorsky Lockheed-Martini gruppi. Nüüd saab firma finantsseisu pärast muretsemise asemel keskenduda uute kopterite loomisele. Sikorsky ja Eesti Eesti lugeja jaoks seostub Sikorsky nimi kõigepealt hoopis rängima lennuõnnetusega taasiseseisvas Eestis. 10. augustil 2005 kukkus merre Linnahalli helipordist Helsingisse suundunud Copterline’i Sikorsky S-76C+ OH-HCI. Kõik kohad olid välja müüdud, kahele meeskonnaliikmele lisaks olid pardal 12 reisijat. Kolm minutit pärast õhkutõusmist umbes 400 meetri kõrgusel kaotas kopter juhitavuse ja pool minutit hiljem kukkus merre. Keegi õnnetusest eluga ei pääsenud. Uurimiskomisjoni lõpparuanne valmis kolm aastat hiljem ja seal tuvastati, et õnnetuse põhjuseks oli kopteri pearootori juhtimisseadmete eesmise hüdrovõimendi (esiservo) iseeneslik sirutumine ja sellest tingitud kopteri juhitavuse kadumine. Kopteriühendus Tallinna ja Helsingi vahel jätkus pärast õnnetust küll väiksemas mahus, kuid reisijate vähesuse tõttu loobuti 2006. aastal. Copterline taasavas liini uuesti 2008. aastal, seekord kopteriga AW139. Need lennud lõppesid 2010. aasta lõpus.

Sarnased artiklid