18x suum ja muu
Glen Pilvre
03.09.2007

Digitaalsete kompaktkaamerate seis paistab esmapilgul nutune – megapikslite kõrval on trendikaks sõnaks hoopis digipeegel ja üha pikslirohkemaid pilte teevad ka mobiiltelefonid. Kuid statistika räägib teist keelt – kompaktkaamerate müüginumbrid kasvavad siiski ning ses segmendis on nii mõnelgi firmal pakkuda väärilisi aparaate ka tõsisematele fotohuvilistele.

Teiste tuntud nimede kõrval on üheks arvestatavaks tegijaks Panasonic, kes on viimasel ajal kuulsust kogunud eelkõige Lumix-seeriaga. Nüüd näib firma olevat võtnud “pildimaailma” veel tõsisemalt käsile – juulis kogunesid spetsialistid ning ajakirjanikud Panasonicu kutsel kogu maailmast Iirimaale Dublinisse, kus toimus üritus nimega “2007 Optical Seminar”. Tutvustati kolme uut Lumix-seeria fotoaparaati, kahte HD-kaamerat ning kahte fotoprinterit. “Saladuskatte” all räägiti ka uuest digipeeglist, kuid selle puhul detailidesse ei laskutud.

Super supersuum
Fotoaparaat, mille üle firma hetkel kõige rohkem uhkust tunneb, on Lumix FZ18. Kaamera sihtgrupiks võiksid olla inimesed, kes on mõelnud osta digipeeglit, aga siiski veel kahtlevad. Ja kahelda on põhjust. Öeldakse, et digipeegli ost on alles väljaminekute algus ning tõsi ta on. Digipeegel on eelkõige aparaat proffidele, ehk siis neile, kel kaamera režiimivaliku nupp pole kogu aeg A-tähe peal ning kelle pildid ka rahaks muutuvad. Peegelkaamera optika on kallis ning suuremõõtmeline, peegelkaamera ise samuti. Ainus aspekt, mis täna räägib “peegli” kasuks, on suur (ja teist tüüpi) pildisensor (mis tingibki suure ja kvaliteetse optika) ning sellest tulenevalt müravabam ja dünaamilisem pilt, eelkõige suuremate ISOde juures. Kui veidi väiksema (ja mürasema) sensoriga leppida, siis tasub enne lõplikku otsust igatahes uute supersuumide valikuga tutvuda. Täpselt sinna liiki Lumix FZ18 kuulubki. Kujult on aparaat miniatuurse digipeegli sarnane, kuid suhteliselt kerge. Suum on aga tõepoolest super – erinevalt eelmistest mudelitest tervelt 18kordne. Kasutusel on Mega Optical Image Stabilisator ja Leica objektiivi näitajad on tõepoolest ausad – ulatus 28–504 mm (35 mm filmikaadri ekvivalent), valgusjõud f/2.8–4.2 ning 11 läätse hulgas on kaks ED-läätse (Extra low Dispersion), mis vähendavad kromaatilist aberratsiooni. 28 mm lainurka on Panasonic kasutanud juba varasematel Lumixitel, küll aga mitte sellise ulatusega objektiivi puhul. Pilte on võimalik salvestada lisaks 4 : 3 ja 3 : 2 külgsuhtele ka 16 : 9 külgede suhtega (ning HD-resolutsioonis 1920x1080) – seega on neid hea vaadata laiekraantelerist. Olemas on ka RAW-režiim, milles siis võimalik valgustasakaalu ning värviruumi hiljem muuta.
Omadus, millest pikalt räägiti ning mis tõepoolest paljulubav tundub, on Intelligent Auto-mode ehk intelligentne automaatrežiim. Kui tavaline automaatrežiim sätib paika õige ava ning säri, siis FZ18 läheb kaugemale – kaamera proovib kõigepealt aru saada, millise kompositsiooniga on tegu – kas päevane või öine portree- või loodusvõte, või hoopis makrorežiim. Vastavalt sellele valib aparaat õige stseeni seaded ning reguleerib juba muid parameetreid. Lisaks eelnevale oskab kaamera ka reaalajas pildil leida inimeste näod, see omadus on tähtis teravustamisel. Nägude ümber tekivad nurksulud ning neid hoitakse fookuses pidevalt, ilma päästikut poolenisti vajutamata.
Sensoril on 8 megapikslit ning maksimaalne tundlikkus ISO 1600. Kui leppida 3 megapiksliga, siis on maksimaalseks ISOks koguni 6400. Müra on aga sellegipoolest rohkem kui sama tundlikkusega digipeeglite puhul – see on 1/2,5 tollise sensori juures täna paratamatus.
Ka LCDd on parendatud, sel on 207 000 pikslit ning heledus ja pildi kontrastsus muutuvad automaatselt vastavalt valgusoludele. LCD pole küll pööratav (nagu näiteks Canoni Powershot S-seerial), kuid vähemalt aparaadi pea kohal hoidmisele on mõeldud – LCD-l saab aktiveerida vastava režiimi, mis võimaldab näha kontrastset pilti ülisuure nurga alt.
Nii palju kui katsetada oli mahti, jättis uus FZ18 igatahes väga hea mulje, nn intelligentne autorežiim tundus toimivat väga hästi. Samuti peab Leica optika suhtes kiidusõnu ütlema, näiteks kromaatilist aberratsiooni (lillakad toonid kontrastsete üleminekute juures), mis on tavaliselt kõikide supersuumide (ja üldse nigelema optika) lahutamatu kaaslane, praktiliselt näha polnud.

Full-HD-kaamerad
Nagu eespool mainitud, olid tähelepanu keskpunktis veel kaks uut HD-videokaamerat: nii DVD-le kui mälukaardile salvestav HDC-SX5 ja ainult SD-kaarte kasutav HDC-SD5. Tegu on Full-HD-kaameratega, mille maksimaalseks resolutsiooniks oli 1920 x 1080. HDC-SD5 on tõepoolest miniatuurne, sisaldades 10x optilist stabilisaatoriga suumi ning kolme CCD-sensorit. Üheks kavalaks omaduseks on nn prerecord – see tähendab, et kaamera salvestab pidevalt mälupuhvrisse ning säilitab seal viimased kolm sekundit. Kui nüüd vajutada salvestusnuppu, siis liidetakse need sekundid filmitava klipi algusesse juurde. Olenevalt olukorrast võib mõnel juhul niimoodi tõesti vajaliku hetke siiski jäädvustada, ka hilinenud nupuvajutuse korral. Salvestusformaadiks on loomulikult AVCHD ning parima kvaliteediga videot mahub 4 GB kaardile ca 50 minutit.

Projektor ja printerid
Lisaks fotoaparaatidele-kaameratele presenteeriti ka kahte väikest sublimatsiooniprinterit ning Full-HD-projektorit PT-AE1000. Kangemat printerimudelit KX-PX20 saab ühendada ka televiisoriga ning selle abil pilte töödelda ning teleriekraanilt vaadata. Pildi omahind (paber pluss värvikassett) tuleb siiski küllalt suur – kusagil 4-5 krooni, aga samas saab seda trükkida nüüd ja kohe. Kvaliteet on nagu sublimatsioonprinteril ikka, pilt on väga detailne (resolutsioon on sama fotolaborites pakutavaga – 300 dpi), kuid siiski veidi kahvatu. Hea lisaväärtus on, et vastava paberi olemasolul on võimalik trükkida ka 16 : 9 formaadis fotosid. Ka saab fotodest lihtsalt kujundada erinevaid postkaarte ja kalendreid.
Videoprojektori osas jäid muljed põgusaks – Full-HD-pilt tundus olevat veidi tume, DVD-pilt oli seevastu väga hea. Loomulikult võis see olla ka seadistamise küsimus, teoorias peaks olema tegu väga suutliku kodukinoprojektoriga.

Nii Lumix-seeria uute esindajate kui ka Full-HD-kaamerate kohta saab aga öelda vaid kiidusõnu. FZ18 pretendeerib igatahes omas klassis parima kaamera tiitlile ning ei tee konkurentide elu sellega sugugi kergemaks. Eestisse peaks Panasonicu uued staarid jõudma septembri lõpuks.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid