100 aastat Vene raadioluurest Eestis
Tiit Kaljuste
27.05.2015

Aastatel 1915–1917 asus Eesti mandriala loodenurgas Peraküla lähedal luidetepealses metsas Vene impeeriumi üks salajasemaid sõjalisi objekte – Balti laevastiku raadioluure vastuvõtu-dešifreerimisjaam. Venekeelses kirjanduses nimetati seda Spithami eriotstarbeliseks raadiojaamaks.

Esimene maailmasõda algas ametlikult 28. juulil 1914. aastal. Läänemerel tekkis vastasseis Saksa ja Vene keisririigi sõjalaevastike vahel. Sõjatehnika oli tolleks ajaks juba küllaltki arenenud, kuid organisatsioonilised küsimused jätsid soovida. Pigem oli Läänemerel tegemist tublide mereväebürokraatide juhitud mereoperatsioonidega kui päris lahingutegevusega, milles tehtud vigade eest tuli sageli eluga maksta meremeestel. Raadioside algus 19. sajandi keskpaigast hakkas Venemaal, sh Eestis, levima telegraafiside pikkade liiniühenduste abil. Kuid laevadel sellist võimalust polnud ning ühendus maismaa ja laevade vahel puudus. Traadita telegraaf ehk raadio leiutati sõltumatult G. Marconi ja A. Popovi poolt aastal 1895. Ja juba 1897. aastal alustas A. Popov, kes töötas Kroonlinnas Vene mereametis, katseid sidepidamiseks laevade vahel. Esimesed telegraafiaparaadid paigaldati laevadele (sh Balti laevastiku laevadele) 1903. aastal. Kuid juba siis sai selgeks, et juhtmevabalt edastatavaid teateid on võimalik kergesti pealt kuulata ja neid ka segada. Seevastu telegraafiliinide kaudu liikuvaid teateid polnud tollal veel võimalik pealt kuulata. 1907. aastal võeti Vene keiserliku mereväe poolt vastu otsus rajada vaatluspostid ja -jaamad Soome ja Botnia lahe (Põhjalaht) kallastele ning skääridesse. Esialgu oli plaanis vaid jälgida vaenlase laevu ning hoida ühendust oma laevadega. Luure otstarvet nendel jaamadel veel polnud. Jaamade asukohad valiti välja 1908. aastal ja kaks aastat hiljem hakati jaamu ka rajama. Esimese maailmasõja puhkedes tehti Balti laevastikule ülesandeks takistada vaenlase laevade liikumist Soome lahes Naissaare meridiaanist ida poole. Sõja alguses puudus Balti laevastikul eraldi laevaluure, lennukeid oli vähe ja väljaõppinud kaadrit nappis. Seevastu oli sakslaste tehnika paremini arenenud. Raadioside kodeerimist alustasid sakslased 1914. aasta 13. juulil, kui koodiraamatud olid laiali jagatud. Venelased ise hindasid oma luuret olematuks. Midagi tuli ette võtta. Juba 1912. aasta juunis tuli Balti laevastiku ohvitser I. I. Rengarten (1883–1920) ideele hakata pealt kuulama Läänemerel paiknevaid Saksa sõjalaevu ning nende asukohti määrama. Rengarteni leiutis oli vihmavarjukujuline (16R ehk 16kiireline) raadiopeilingaator, millest esimene asus tööle Kihelkonna lähedal Papisaare sadamas 8. septembril 1914. Veel paar sarnast peilingaatorit paigaldati 1914. aastal Hankosse ja Põhja-Ristna neemele Hiiumaal (32R). Detsembri lõpuks paigaldati peilingaatorid ka Haapsallu ja Helsingi lähedale Pihlajansaarele. Laeva asukoha määramiseks oli vaja vähemalt kahte, parem aga kolme peilingut. 30. juunil 1914 võeti vastu otsus hakata pealt kuulama ööpäevaringselt – see tähistab Vene raadioluure algust. Olemasolevad raadiojaamad paiknesid Läänemere ääres luure nõuetele mittevastavalt, seetõttu määrati 1914. aasta augustis raadiojaamadele uued asukohad. Sõja alguses langes vastutus Balti mere raadioluure eest I. I. Rengarteni õlule. Juba 1914. aasta oktoobris, tänu Magdeburgilt leitud koodiraamatule (Osmussaare all sõitis karile Saksa ristleja SMS Magdeburg, kust venelased leidsid sakslaste koodiraamatud), õnnestus sakslaste edastatud teateid dešifreerida. 7. oktoobril võttis Saksa merelaevastik kasutusse uue šifri „gamma-alfa”, kuid Rengarteni juhtimisel suudeti novembri teises pooles neidki teateid lugeda. Tallinnas asuvas sideteenistuses seati samal ajal sisse luureosakond, mis komplekteeriti saksa keelt oskavate ohvitseridega. 1914. aasta detsembris, olles kogenud esimesi edusamme, tehti ettepanek rajada ainult raadioluurele ja koodimurdmisele spetsialiseerunud raadiojaam. Spithami raadiojaam Raadiojaama asukohaks valiti metsane ja kõrvaline koht Loode-Eestis, täpsemalt Peraküla all Allikajärve ääres. Jaam sai heakskiidu, rahalised vahendid ja töökoha 57 inimesele. Mõnda aega viibis ehitamise algus maaomaniku vastuseisu tõttu. Alles keiser Nikolai II isiklik sekkumine tõi lahenduse. Jaanuaris 1915 algas jaama rajamine ja sideliini väljaehitamine. Kiirustades valminud jaam alustas tööd 30. juunil 1915. See paiknes Allikajärve lõikuval poolsaarel, Perakülast jaamani viis munakivitee, mille rajamist alustati juba 1914. aastal. Krunt oli aiaga piiratud. Spithami raadiojaama peahoones paiknesid neli ööpäev läbi töötavat raadioluureposti, dešifreerimisbüroo ja ruumid ohvitseridele. Madrused ja majapidamistoimkond paigutati eraldi hoonetesse. Raadioaparatuurile andis voolu jõujaam. Puidust platvormil asus 57 mm õhutõrjekahur. Territooriumile oli püstitatud kolm palkidest raadiomasti kõrgusega 52 m, üks neist pidi olema peilingaatorantenn. Mis puutub siin kasutatud aparatuuri, siis sellest on vähe teada. Venemaal kodumaiseid raadiosideseadmete tootjaid tollal peaaegu polnud. Esindatud olid suuremate lääne kompaniide filiaalid (näiteks: Telefunken, Siemens-Halske, Ducretet), kus pandi imporditud komponentidest kohapeal seadmeid kokku. Tollase maksusüsteemi kohaselt oleks valmis seadme importimine läinud tunduvalt kallimaks. Üks väheseid raadiosidevahendite tootjaid oli Kroonlinnas (hiljem Peterburis) asuv mereameti raadiotelegraafi depoo. 1911. aastal valmis neil esimene vastuvõtja, mille eeskujuks võeti 1909. aasta Telefunkeni mudel. 1915. aasta keskpaigaks valmis I. I. Rengarteni näpunäidete alusel peilingaator vaenlase raadioallika suuna määramiseks lainepikkuse kuni 8000 m. Arvatavasti võeti eeskujuks 1907. aastal Itaalia ohvitseride A. Tosi ja E. Bellini patenditud peilingaator, mille õigused omandas hiljem Marconi firma. Uued peilingaatorid paigaldati Läänemere-äärsetesse jaamadesse, tõenäoliselt ka Spithamisse. Sada aastat tagasi edastati sõnumeid morsetähestikus. Kui tsiviilkasutuses olevad telegraafid kirjutasid sõnumid telegraafilindile, siis laevastiku raadiojaamades hakati õhus lendlevaid sõnumeid kõrvaklappide abil „pealt kuulama”. Jaamade tegevusraadius paranes seetõttu tunduvalt. Pealtkuulatud sõnum kirjutati paberile ja viidi dešifreerimisosakonda. Teiste rannikujaamade poolt kinnipüütud radiogrammid saadeti dešifreerimiseks samuti Spithamisse. Peilinguandmeid Spithami dešifreerimisosakonnaga ei jagatud, need saadeti sõltumatult Tallinna. Sakslased muutsid sõja käigus oma šifreid mitu korda, kuid paari nädala pärast olid need lahti murtud ning Vene luure suutis jälle Saksa laevastiku sõnumeid lugeda. 1916. aastast kasutas Saksa väejuhatus raadiosidet ettevaatlikumalt. 2. märtsil lasid sakslased käiku uue koodiraamatu ja teadete dešifreerimine osutus võimatuks. Seepeale kutsuti Peterburist appi silmapaistev dešifreerija, keisri salanõunik E. C. Fetterlein, kes asus tööpostile 5. mail 1916. Kolme nädala pärast olid koodid lahti murtud ja veel kolme nädala pärast oli välja selgitatud uue koodiraamatu ülesehitus. Enam polnud koodid tähestikulises järjekorras, vaid segamini. Fetterlein leidis vasted 15 000 sõnaühendile ja nii õnnestus sakslaste radiogramme peaaegu täielikult lugeda. Dešifreeritud sõnumid edastati Spithamist laevastiku staapi ja Tallinnas asuvasse sideteenistuse luureosakonda. See tähendab, et luurega tegeles Tallinnas paralleelselt kaks eraldi osakonda. See dubleerimine ei tulnud eriti kasuks, kuigi probleemide tekkimisel omavahel siiski suheldi. Tallinnast liikusid sõnumid Helsingisse ja sealt edasi Peterburi. Merel paiknevatele Vene laevadele saadeti teateid ainult šifreeritult ja raadiojaamade täit võimsust kasutades. Eetrisse lubati minna ainult lühikeseks ajaks. Kasutati „Balti koodi”, mille töötas 1915. aastal välja I. I. Rengarten. Jaama saatus 1917. aastal tsaar kukutati ning kardeti, et sõjategevuse käigus satub jaam sakslaste kätte. Seetõttu evakueeriti jaam 1917. aasta lõpus või 1918. aasta alguses ning ülejäänu hävitati lõhkamise teel. Uus Eesti vabariik müüs allesjäänud hooned lammutamiseks, vara tassiti laiali kohalike elanike poolt. Mööbli sai endale Riguldi mõisa omanik parun von Löven. 2007. aastal toimusid jaama asukohas J. P. Maltsevi ettevõtmisel lihtsamad uuringud. Samblakihi alt tulid välja hoonete ja raadiomastide vundamendid ning tundmatu otstarbega süvendid. Suures osas on säilinud jaamani viiv munakivitee ja väravapostid.

Sarnased artiklid