100 aastat Maseratit
Rein Luik
21.11.2014

Vendade Maseratide poolt 100 aastat tagasi asutatud Itaalia autotootja esimene auto oli konstrueeritud võidusõiduks ja juubilari väärikast ajaloost võib leida mitmeid sportlikke verstaposte.

Detsembrikuu esimesel päeval 1914. aastal vendade Alfieri, Bindo ja Ernesto eestvedamisel sündinud ettevõte tegeles esmalt põhiliselt süüteküünalde tootmisega lennukimootoritele, mis oli igati mõistetav, sest firma sünd langes kokku ju Esimese maailmasõja algusega. Alfieri oli vendadest kõige innukam võidusõitja ja ka suhteliselt edukas. Esialgu kihutas ta võidu teiste firmade autodel, nagu Isotta-Fraschini ja Diatto, aga kui 1926. aastal Diatto loobus autospordis kaasa löömast, võtsid vennad nõuks ise uue võistlusauto konstrueerida.

Tipo 26 ja Targa Florio
Maserati vennad ostsid võistlusauto Diatto 30 Sport, millel oli juba niigi nende konstrueeritud mootor, täiendasid seda mitmete komponentidega, lisasid uue 1,5liitrise mootori ja oligi esimene Maserati auto, mis sai nimeks Tipo 26, sündinud. Mootorist pigistati välja 120 hobujõudu 5300 pöörde juures ja maksimaalset kiirust arendas auto 190 km/h. Debüütvõistluseks valiti legendaarne Targa Florio maanteesõit ja rooli istus Alfieri Maserati.
Ränkraske võistluse katkestasid tehniliste probleemide tõttu paljud osalejad, aga Maserati Tipo 26 saabus edukalt finišisse, saavutades üldarvestuses 9. koha, aga tähelepanuväärsemaks osutus 1,5liitriste klassivõit. Just see tulemus äratas mitmete klientide huvi ja vendadele hakkas sadama tellimusi. Järgmiseks aastaks autot täiustati ja Tipo 26B saavutas Targa Florios üldarvestuses 4. koha, roolis taas muidugi Alfieri.

V4 ja kiirusrekord
Loorberitele vennad puhkama ei jäänud ja uueks eesmärgiks sai kiirusrekord. 1929. aasta septembrikuu viimastel päevadel usaldati tuntud võidusõitja Baconin Borzacchini kätesse Maserati V4 auto ja saadeti Cremonasse, kus toimus kiirusrekordite jaht lendaval 10kilomeetrisel distantsil. Maserati V4 aga ei kujutanud endast midagi muud kui uue mootoriga Tipo 26B autot, mida oli veidike pikendatud ja natuke kitsamaks ehitatud. Jõuallikas pandi kokku sama auto kahest 8silindrilisest ridamootorist, liidetudna väikese nurga all. 4liitrisest mootorist pigistati kahe ülelaaduri abil välja 305 hobujõudu. Borzacchini kihutas oma klassis välja kiiruse 246 km/h ja see oli maailmarekord, mis püsis aastaid. Kuigi Maserati V4 juhitavus oli kehvavõitu, suutis Borzacchini sellega võita ka 1930. aasta Tripoli GP.

Tipo 26M ja Rooma GP

Rooma GP võidusõidule kogunes 1930. aasta 26. mail mainekas seltskond ja Rooma äärelinna tänavarajal asusid teiste seas starti tolle ajastu suured staarid nagu Tazio Nuvolari, Giuseppe Campari ja Achille Varzi – kõik Alfa Romeo autodel – ja Louis Chiron Bugattil. Aga juba treeningutel osutus kiireimaks hoopis Luigi Arcangeli, kelle kätesse oli Maserati usaldanud uhiuue Tipo 26M auto, mis ehk laiemalt on tuntud 8C 2500 nime all.
Tegemist oli Tipo 26B baasil ehitatud auto debüüdiga. Jõuallikaks 2,5liitrine 8 silindriga mootor Weber ASS-karburaatoriga. Tänu alumiiniumist kerepaneelidele kaalus auto vaid 820 kg. Arcangeli pidas maha äärmiselt tasavägise duelli Chironiga ja möödus viimases kurvis prantslasest ning võitis kodupubliku rõõmuks. Veel samal aastal saavutasid Tipo 26M roolis mitmeid võite ka Varzi ja Luigi Fagioli.

8CM ja Nuvolari
Maserati 8C oli kahekohaline auto, mis tol ajal oli kombeks, sest pidi mahutama ka mehaaniku. Aga reeglid GP-autodele muutusid ja nii võisid tootjad hakata ehitama ka ühekohalisi võistlusautosid. Uus, 3liitrise mootoriga 8C Monoposto, ehk siis 8CMi debüüt pidi teoks saama 1933. aasta Belgia GP-l, kuid Maserati põhisõitja Giuseppe Campari oli vigastanud eelmisel võistlusel silma ja nii pakuti autot Ferrari tiimis sõitvale Tazio Nuvolarile. Enzo Ferrari võistkond kasutas Alfa Romeo autosid, aga nõustus siiski proovima Maserati 8CMi.
Nii asuski Belgia GP starti Ferrari võistkonna poolt registreeritud Maserati, mille roolis istus üks tolle aja staare Nuvolari. Itaallane pidi võistlust alustama viimaselt kohalt, sest polnud jõudnud Maseratiga ametlikel treeningutel osaleda. Aga Spa 14,9 kilomeetri pikkusel ringrajal demonstreeris Nuvolari oma võrratuid oskusi ja Maserati 8CM kiirust veenvalt, sest juba esimeselt ringilt saabus ta liidrina. Finišis oli Nuvolari edu teisena lõpetanud Achille Varzi ees ligi 4 minutit. Mudelist 8CM tuli aga üks edukamaid Maseratisid enne Teist maailmasõda.

8CTF ja Indianapolis
1938. aastaks muudeti Euroopas GP-autode tehnilisi tingimusi ja Maserati tehasest veeres välja 3liitrise mootoriga 8CTF-mudel, milliseid valmistati üldse kolm tükki. Ühe neist ostis ära USA tiimiomanik Mike Boyle, kes oli vaimustunud Maserati autode etteastest Vanderbilt Cup võistlusel. Nii läkski Euroopast üle ookeani teele Maserati 8CTF, millel aga unustati mootorist vesi välja lasta. Vesi külmus ja lõhkus mitmeid mootori elutähtsaid komponente. Võistkonna andekad insenerid aga taastasid mootori ja auto, mis kandis edaspidi nime Maserati 8CTF Boyle Special pandi valmis 1939. aasta Indianapolise 500 miili sõiduks.
Rooli asus Wilbur Shaw, 1937. aasta Indy-sarja meister ja 500 miili sõidu võitja. Maserati osutus kohalikele autodele kõvaks pähkliks ja nii õnnestus Shaw’l võita legendaarne võidusõit teist korda. Maserati 8CTF jaWilbur Shaw kordasid oma ühist võitu veel järgmiselgi aastal.

A6G/CS ja Ascari
Pärast Teise maailmasõja lõppu tehti teoks juba selle eel planeeritud 6silindrilise ridamootoriga autode tootmine. Esimene sportlik versioon oli kaheistmeline A6G/CS, mille debüüt sai teoks 1947. aasta septembris. Mudelinimes sisalduvad tähed ja numbrid tähendasid järgmist: A nagu Alfieri, 6 silindrite arv, G nagu ghisa ehk malm, millest oli valmistatud mootoriplokk, ja CS oli lühend sõnadest Corsa Sportiva, ehk siis sportauto. 2liitrisest reasmootorist pigistati välja 130 hobujõudu.
Alberto Ascari oli üks kahest sõitjast, kellele usaldati A6G/CS auto selle debüüdil Modena GP-l. Ja just sel võistlusel saavutas tulevane F1-staar oma karjääri esimese võidu. Mõned aastad hiljem võitis Ascari kaks F1 MM-tiitlit, need küll juba Ferrari roolis. Aga sportautost A6G/CS saadi 1952. aastaks MM-sarjas kasutusele võetud F2-autole sobiv mootor, mille ümber sündis vormelauto A6GCM (M nagu monoposto ehk üheistmeline). Just selle mudeliga saavutas Maserati ka esimese F1 MM-võistluste etapivõidu 1953. aasta Itaalia GP-l, roolis ei keegi muu kui legendaarne Juan Manuel Fangio.

250F ja Fangio
Andeka konstruktori Gioacchino Colombo juhtimisel alustati juba 1953. aastal uutele F1 reeglitele vastava Maserati 250F-i konstrueerimist. Colombo käe all sündis lihtsa konstruktsiooniga, kuid hästi viimistletud auto. Toruraam, standardne õõtshargiga sõltumatu vedrustus ees, De Dioni vedrustus taga, 5käiguline käigukast, trummelpidurid ning funktsionaalne, aga elegantne alumiiniumkere. Jõuallikaks konstrueeris Colombo 6silindrilise reasmootori töömahuga 2493 cm³, millel võimsust 270 hj.
Auto debüüdiks 1954. aasta Argentina GP-l meelitati selle rooli Juan Manuel Fangio, kes kõikide üllatuseks võitis nii selle etapi kui ka järgmise etapi Belgias, kuid lahkus seejärel Mercedese ridadesse. Stirling Moss võitis kaks sõitu 1956. aastal ning tema sõnul oli 250F kõige paremini tasakaalus olnud vormel 1 auto, millega ta sõitnud oli, ja fantastiliselt hea juhitavusega. Kui 1957. aastal Fangio võistkonda naasis, võitis ta Maserati 250F-i roolis oma viienda MM-tiitli. See hooaeg jäi aga Maserati tehasetiimile viimaseks, sest tootja siples rahalistes raskustes.

„Linnupuur” ja Moss
Kuigi Maserati lõpetas F1-sarjas osalemise autotootjana, jätkati veel mõni aeg mootorite tootmist teistele konstruktoritele. Aga samas jätkati siiski sportautode konstrueerimist ning neist üks kuulsamaid oli 1959. aastal sündinud Tipo 60 „Birdcage” ehk linnupuur. Taolise hellitusnime sai mudel oma toruraamist, mis koosnes paljudest väikese diameetriga torudest, meenutades linnupuuri. Stirling Moss katsetas uut sportautot esimesena ja talle meeldis auto sedavõrd, et küsis Maseratilt võimalust proovida seda eelseisval Roueni võistlusel. Maserati andiski Mossile auto ja kuulus inglane võitis võistluse Tipo 60 debüüdil. 2liitrise mootoriga Tipo 60 mudelile järgnes peagi uus, 2,9liitrise jõuallikaga Tipo 61 „Birdcage” ja nende „Linnupuuridega” võideti järgnevatel aastatel hulga sportautode võidusõite.

MC12 ja meistritiitlid
1960ndate keskpaigas loobus Maserati täielikult autospordist ja kuulus ligi 40 aastat kuni Itaalia luksusautode tootja taas pilgu võidusõidule suunas. 2004. aastaks sai Maserati valmis GT-auto MC12, millest samaaegselt tuli välja ka tänavaversioon. MC12 osutus sedavõrd edukaks, et järgnevatel aastatel võideti sellega mitmeid FIA GT-sarja meistritiitleid nii tiimide, tootjate kui ka sõitjate arvestuses.

Sarnased artiklid