0–100 poolteist sekundit!
Harri Eskelinen
10.08.2006

Nullist sajani? Alla pooleteise. Sekundi, muidugi. Kaheksa sekundit ja nelisada meetrit pärast starti on kiirus üle 250 km/h. Uurisime, mis tunne on sellise kotka küüdis lennata.

Suusahüppaja Janne Ahonen on leidnud endale suveks sobiva töö: osaleda Eagle Racingu värvides Soome ja Põhjamaade kiirendusautode meistrivõistlustel. Töö on osutunud edukaks – saime sõita Põhjamaade meistri selja taga.
Kahekohalised kiirendusautod on kogu maailmas üsna haruldased. Ameerikas on neid viis tükki ja Euroopas lisaks Eagle Dragsterile veel mõned.
Proovitud pill on ehitatud Eagle’i meeskonna tellimusel Competition Dragsteri rungale. Mootoriks on Chevrolet’ 600kuuptolline V8, millel “kerge töötluse” järel töömahtu kümme liitrit.

Mis tunne on?
Eagle’i peamehaanik Juha-Pekka Pasi aitas reisijal end koos mõõteriistadega ahtale tagaistmele suruda. Lisaks tavalisele võidusõiduvarustusele on kasutusel rihmad, millega kinnitatakse randmed – et käed paigal püsiksid, kui auto ümber peaks minema.
Tagaistmel olija jaoks on lisaks mootori tööd kajastavatele näituritele ka rool – selle ainus otstarve on küll selles, et reisijal oleks hirmuga kusagilt kinni hoida. Esimene ehmatus tuleb juba siis, kui Janne mootori käivitab: sellist paukumist ja müra ei saa kuidagi seostada millegi tavaliikluseks ettenähtuga. Et mootor töötab, seda tunneb peale kõrvadele ka kõigi luude-kontide ja üdiga.
Janne sõidab autoga stardialasse, vaatamisväärilise burn-outi ehk rehvide soojendamise järel juhatab Eagle’i meeskonnajuht Harri Horto Janne stardipaigas õigele kohale. Edasi määrab kõik “jõulupuu” ehk stardivalgusfoor.
Kui värvilised tuled annavad stardiloa, hakkab kõik juhtuma väga kiiresti. Mootori jõhker müra täidab meeled, istme seljatugi lööb kopsudest õhu välja ning järsk kiirendus sunnib silmade vaatenurga kitsaks. Vaid 22 meetri ja 1,48 sekundi järel kinnitavad näiturid, et kiirus on tõusnud üle 100 km/h.
Tappev kiirendus kestab lõpuni. Veerandmiili (402,33 m) kohale jõudes on aega kulunud 8,165 sekundit. Janne laseb gaasi lahti ja alustab langevarjusid kasutades pidurdamist.

Petab ära
Kiirendus ajab kogenudki autokatsetaja meeled segi. Tunde järgi oleks võinud vanduda, et kiirendus kestis kolm, maksimaalselt neli sekundit. Õigem on siiski uskuda kalibreeritud ja taadeldud mõõteriistade näitu: veerandmiili läbimiseks kulus 8,165 sekundit. Teine kummaline nähtus oli juba mainitud vaatevälja ahenemine. Saksamaa kiirteedel näiteks ei pane seda tähele, kuigi just seal oleks sellise nähtuse märkamine oluline. Nii võib siis vast öelda, et neil kiirendustel, milleks võimelised tänavasõiduloaga sõidukid, jääb vaatevälja ahenemine hoomamatuks.
Sirge teises otsas ootab Eagle’i puksiirautona toimiv Smart, mis veab meid tagasi boksi – hinnalist võistlusmootorit niisama põristamiseks ei kasutata. Teel kommenteerib Janne esiistmelt äsjast katset malbe ja rahuliku häälega, nagu istuks stuudios kaamerate ees.
Kiirendusvõistlusel on palju ühist suusahüpetega. Mõlema puhul on tööd ja harjutamist palju, võistlushetk ise jääb aga lühikeseks.
Kui aga keegi arvab, et otse sõita on alati lihtne, püüdku leida võimalus kiirendusautosse pääsemiseks. Juba tagaistmelgi muutub see eksiarvamus kiiresti.

Sööstvõidusõit

Kiirendusvõistlused ehk Drag Racing on juba päris pika ajalooga, USAs peeti esimesed ametlikud võistlused aastal 1955. Meile lähemal, ehk siis Soomes toimus esimene võistlus Keimola ringrajal 18. juunil 1975. Osalejaid tuli kokku 52 ja sõiduvahendid olid suhteliselt uued, ehk siis keskmiselt neli kuni kümme aastat vanad. Lisaks autodele proovisid jõudu ka mootorrattad. Päeva parima aja, 11,16 sekundit, sõitiski välja Jorma Päivarinta 750kuupsentimeetrise Kawasakiga.
Keimola raja sulgemise järel kasutati võistlemiseks lennuvälju, kuni 1987 rajati mahajäetud kaevanduse alale Virtasalme kiirendusrada.
See oli ka lähtekohaks, millest alates hakati ala tõsisemalt harrastama. Tekkisid suured profimeeskonnad ja sponsoriraha leidis tee kiirendusautodeni. Algul valmistasid meeskonnad sõidukeid ise, kuid järjest rohkem hakati neid valmis kujul sisse ostma, seejuures ka Ameerikast. Nii jõudsid soomlased peagi Euroopa paremikku.

Lihtne asi?
Kui mõnelgi spordialal võisteldakse sekundite või kümnendike pärast, siis siin on küsimus sekundituhandikest. Vana kõnekäänd: “Kui näed rohelist tuld süttimas, oled juba kaotanud,” peab paika. Võistlustel on enamasti otsustavaks reaktsioonikiirus. Mõne sajandiku kestev reaktsioon on juba lootusetult aeglane.
Kõik algab “jõulupuust”, ehk siis stardivalgusfoorist. Kõigepealt antakse võistlejatepaarile luba burn-outiks ehk rehvide soojendamiseks. See käib vanamoodsalt, ratastel koha peal kaapida lastes. Püütakse tõsta temperatuur 70 kraadi piirile. Elektrilised soojendustekid, mida võib näha F1-autodel stardi eel, pole kiirendusautode seas soosingut leidnud, eelkõige seepärast, et starti tuleb üsna pikka aega oodata.
Kui soojendus tehtud, antakse võistlejatele märku stardikohale sõitmiseks. Esimesena süttib nn pre-stage tuli. Seepeale tõstetakse mootori pöörded stardiks sobivateks. Veel veidi ettepoole ja süttib nn stage tuli. Nüüd käivitab stardikohtunik “kuuse”. Olenevalt võistlusklassist on see kas street man, mille kollased tuled süttivad ükshaaval, või pro, millel tuled süttivad korraga.
Street man kuusel on rohelise tule süttimist üsna lihtne ette aimata, pro puhul jääb üle vaid aimata. Kohtuniku harjumuste tundmine võib seejuures kasulikuks osutuda.
Esimene ajavõtupunkt on 60 jala (umbes 20 m) kaugusel. Sinna jõudmiseks kulub võistlusklassist olenevalt 1,3–2,5 sekundit. Aeg ütleb selgesti ära, kas start õnnestus või mitte. Aega mõõdetakse veel 330, 660 ja 1000 jala kohal ning lõpuks veerandmiili ehk 402,33 meetri juures.
Mida võimsam sõiduk, seda raskem on sellega kiirendada. Eriti just mootorratastel tähendab õnnestunud start võitlust esiratta tõusu ja tagaratta kaapimise vahel – kumbki toob kaasa ajakaotuse. Suurem osa dragsteritest on kahekäigulised, aga mõnes mootorrattaklassis jõutakse finišisse kuuenda käiguga. See tähendab siis, et seitsme sekundi jooksul jõutakse lisaks “otse sõitmisele” ka viis korda käiku vahetada.

Eestis?
Eestis on kiirendusvõistlused au sees ja aina huvilisi kogumas. Tõsi, Top Fueli tippklassis meil ei võistelda – pole kohta, kus need raketid valla päästa. Meiegi parimad läbivad veerandmiili vähem kui kümne sekundiga.

Sarnased artiklid